Olime emaste juuniorklassis Celliega uhkes üksinduses.
Kohtunik: Maija Mäkinen (Soome).
Kirjeldus: 15 kk., femin., OK mittasuhteet, hyvä kallo, pieni kuono, kaula OK, eturajat liian suoraat, takakulma OK, tassut OK, häntä OK, voimakas (?) .. pikkutumma (?) valkonen, liikkuu (?) reipaasti, erin. temp.
Koht: 1.
Hinne: VH (väga hea).
Cellie naudib täiel rinnal maal olemist. Ta on siis nõus kogu päeva õues toimetama. Hommikuti läheb tal maal varakult uni ära ja siis hakkab toas ringi toimetama, et õue juba saada.
Õues korjab oksi kokku ja toob meie jalge ette, et talle seda visataks.
Nässu seevastu nuusib maja ümbruse ära ja tuleb siis taas tuppa magama- tema on meil hingelt toakass.
Pilte maaelust:
Koolitaja: Svetlana Tumanova.
Sain palju targemaks. Näiteks sain tead, miks Cellie agilityt tehes haugub. Nimelt asi on selles, et Cellie tahab raja hästi kiiresti läbida. Mina aga ei jõua nii palju ette mõelda, et koer varakult takistusele saata. Haukudes väljendab koer seda, et ta on väheke segaduses, kuna ei tea, mis järgmiseks teha tuleb.
Teiseks mõistsin, et nende radade puhul on keeruline takistuste järjekorda meeles pidada. Ja muidugi on raske ette mõelda, kuidas oleks kõige õigem koer takistusele saata.
Veel täheldasin, et mul on vähe võhma Celliega sama kiirusega jooksmiseks: järjest 10 min treeningut võttis hingetuks.
Cellie kiituseks võin öelda, et temaga on väga lihtne trenni teha, sest talle meeletult meeldib agility.
Huvitav koolitus oli!
Ise sel päeval Celliet ringi ei saanud viia. Õnneks leidus tuttava tuttav Pilvi, kes Celliet seekord esitles.
Pildid pärit Lotta albumist:
Kohtunik: A. Klaas.
Hinne: SP (suurepärane).
Koht: 2. juuniorklassis.
Kirjeldus: õiget tüüpi, keskmist kasvu, ilus õigete proportsioonidega pea, hea asetusega kael, veidi pikavõitu selg, vanuse kohta hea rinna sügavus, õige struktuuriga karv, õige temperament.
Iseloomustaks järgmiselt: pulgaviskemäng õues, sikutamismäng toas.
Midagi uut oli ka. Cellie lennutas iseseisvalt lohet- tõesti! Kilekotist meisterdatud lohe nöör oli keritud pulga ümber, millega Cellie hea meelega ringi jooksis ja lohe samaaegselt õhus püsis. Lõppes see aga sellega, et Cellie otsustas pulgast lahti lasta ja lohest oleks me peaaegu ilma jäänud :)
Kass Lexie`st on vahepeal saanud Lex. Ehk kassike osutus poisslapseks :) Käisime augusti alguses külas. Cellie jaoks polnud kassiga kohtumine midagi erilist. Teda huvitas rohkem tennispall, mille ta kohe üles leidis. Lexi meelest aga oli Cellie päris põnev elukas. Algus tekitas pisut hirmu (pildil küsimärk-oravasabaline kass), siis uudishimu (tahtis ligi hiilida ja nuusutada) ning lõpuks oleks koerast võinud isegi mängukaaslane saada (aga kassi mängud Celliet ei huvita).
