Cellie: December 2011

Käisin Soome tuntud koertekoolitaja loengul. Ta rääkis oma õpetamise põhimõtetest ja kuidas on võimalik probleemse koeraga hakkama saada. Meelde jäid mõned tõed:

Kui on mingi probleem, siis tuleb alustada põhiasjadest. Nimelt tuleb koera silmis end kehtestada, inimesed "karja" ette otsa seada (lapsed aga ei saa koera silmis kunagi "karja" juhid olla, kuna neil puudub täiskasvanu lõhn!)
Kodus olles tuleb lõpetada koeraga pidev rääkimine ja tema nunnutamine. Koer muidu mõtleb, et sa oled saamatu ja peab kogu vastutuse "karja" ees enda peale võtma.
Koerast tohib välja teha ainult süüa andes ja õues olles.
Toas olles võib koera paar korda päevas enda juurde kutsuda ja näiteks teda lõua alt sülitada (ei tohi pead või selga paitada!)
Õues olles tuleb alustada sellest, et koer ei tohi rihma otsas rebida.
Rihm peab olema 2 m pikkune, nahast. Kaelarihm võiks olla ketist ja poov (kas tõesti ?). Rihma ots peab olema peopesas ja mitte ümber randme (sest muidu töötab vale lihas kui koera juhid).
Iga kord, kui koer rihma taas tirib, tuleb öelda EI ja samaaegselt rihma järsult tõmmata suunaga ülevalt alla.
Koer peab õppima selgeks, et kui ta ei tiri, siis saab ta nuuskida nii palju kui soovib. Ja linnakoerale on eriti tähtis võimaldada haistmiselamusi!
Kui jalutades tuleb vastu mõni koer või inimene, kes koerale ei meeldi, siis selle korrigeerimine on järgmine. Kui objekt on alles kaugel, tuleb juba koera jälgida. Hetkel, kui koer märkab objekti, kõrvad tõusevad ja on asetusega ettepoole. Ka saba on püsti! Just see on hetk, millal tuleb koerale öelda EI. Vastasel juhul järgneb juba tirimine ja haukumine.
Kõrvade ettepoole asetus ja saba püsti- on märk välismaailmale, et siin karjas juhib koer. Ja seda tulebki koeraomanikul jälgida. Kõrvad ja saba ei peta ja on indikaator koera domineerimisest!
Kui selge on rihma otsas jalutamine, tuleb jätkata sellega, et suudad koera peatada ja koer püsib paigal.
Kui paigal olek on selge, võib koera rihmast lahti lasta. Lahtiselt jalutades, tuleb aeg-ajalt koera enda juurde kutsuda. Kui koer ei regeeri kutsumisele, tuleb peitu minna või liikuda vastupidises suunas. Koer tuleb siis tavaliselt siiski järele. Kui ta on sinu juurde jõudnud, võid öelda talle nt MINE ÄRA (kuna ta ei tulnud kohe). Koer ehmub selle peale ja mõtleb, et teda enam "karja" ei taheta. Kohe peale seda aga ütle sõbralikult NO TULE SIIS ja koer on rõõmus, et teda ikkagi tahetakse. Pärast seda koer peaks inimese juures püsima.
Kui rihma otsas on EI-ga raskusi võib kasutusele võtta kolinapurgi (nt õllepurk, mille sisse panna natuke herneid ja teibiga purgi suu kinni kleepida). Purki võib siis kasutada nii.. Näiteks koer ei allu esimesel EI-le, siis järgmise Ei ajal viskad selle purgi koera esi-ja tagajalgade vahele maha (mitte pihta). Teinekord ehk purki enam vaja polegi, vaid piisab EI-st või EI koos kerge purgikolinaga enda taskus.
Koera kiitmiseks ei pea kasutama alati maiuseid, piisab kiitvatest sõnadest ja koera silitamisest lõua alt.
Ainult EI võib olla negatiivne sõna, kõik muud sõnad peavad olema positiivsed koera jaoks!
Vilander rääkis, et korrigeerida saab koera vaid siis, kui koeral on olemas "karjatunnetus". Kui jahiinstinkt on nii suur, et koer seetõttu üldse ei kuule ega ei näe, siis sellise probleemkoeraga hakkama saamine on peaaegu võimatu.
Ta ütles ka, et tema põhimõtted ei sobi koertele, kellega soovitakse näiteks agility võistlustel käia. Sest see eeldab, et koer on palju enesekindlam ja sellisel juhul ranged "karja" hierarhia reeglid ei sobi.

Ostsin endale P.Vilanderi raamatu:

Kodus olles on Cellie küllaltki häälekaks muutunud: kui kuuleb koridos hääli, siis hakkab urisema ja haugatab. Ma arvan, et äkki oleme teda viimasel ajal liiga palju nunnutanud ja "karja" hierarhia on paigast ära. Loengult sain ideid, kuidas probleemiga tegeleda. Nüüd siis on meil kodus ja jalutades kindlad reeglid. Eks näis, kas toimib.